Autor: Marge Lige
Kooli sisu loob kollektiivi ühtsus ja toetav keskkond, seda nii õpilaste kui õpetajate vaatenurgast. Emakeelekuu raames pidasime intervjuu Kaarli Kooli gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Tiina Taltsiga. Tiina kirjutas õpetaja tööst, selle võlust ja enda jaoks suurimast väljakutsest õpetajana. Tiina alustas Kaarlis koos esimese gümnaasiumi klassiga ning uuel aastal saab gümnaasium esimest korda täisea mõõtu ehk kolme klassiga gümnaasiumi komplekti.
Tere Tiina, oled meie gümnaasiumis üks palavalt armastatud õpetaja, sellepärast on mul väga suur rõõm sinuga intervjuu teha ning saada sinu kohta rohkem teada.
Tänan väga selle sissejuhatuse eest! Mulle on jäänud mulje, et siin armastatakse palavalt päris paljusid, hea on selles seltskonnas olla.
Tutvusta ennast paari lausega. Millega tegeled veel peale Kaarli Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetamise?
Olen tallinlane, 1.–12. klassini käisin Jakob Westholmi gümnaasiumis (1986. aastal, kui läksin I klassi, nimetati kooli Tallinna 22. keskkooliks). Vahepeal olin mõnda aega tartlane, õppisin Tartu ülikoolis eesti kirjandust, teatriteadust ja mida kõike. Tartu on väga mõnus koht – ta kuulub mu hobide hulka siiamaani. Põhja-Liivimaa pealinn. Seal kandis on ka minu lemmiksuusarajad: Kekkose rada ja Kurgjärve spordibaas.
Kui kaua oled sa haridusvaldkonnas töötanud? Miks sa valisid just selle elukutse?
See on üks juhuste ahel. Kui hakkasin ülikooli lõpuaastal tööd otsima, avastasin, et polegi kuulutusi, kus pakutaks innovatiivset töökeskkonda ja konkurentsivõimelist palka kirjandusteadlasele, eesti ja maailmakirjanduse eksperdile, inimesele, kes on õppinud mida kõike. Sellised inimesed võivad sattuda tööle kooli. Kandideerisin Tallinna Muusikakeskkooli eesti keele ja kirjanduse asendusõpetajaks, pidi ajutine peatuspaik olema (väga raske oli alguses, pidin hakkama eesti keelt õppima). Aga tänavu talvel sai 20 aastat. Peatuspaik kirjanduses. Peatuspaik hariduses.
Mida sa naudid õpetajatöö juures kõige rohkem? Miks?
Ma tegelikult kasutan julmalt õpilasi ära – kirjandus avab end õpilaste kaudu üha uute ja uute tõlgendustena, seal mõttevahetuses koorub nii palju väärtuslikku. Õpilased lõpetavad mingil hetkel kooli ja liiguvad mujale, mina aga kasvatan aina kihte peale. Tegelikult olen ma ise ka õpilane, keele ja kirjanduse õpilane.
Kuidas jõudis sinuni Kaarli Kool ja miks valisid just selle kooli, kuhu oma aega panustada?
See kool valis mind. Käisin paar aastat tagasi Kaarli leerikoolis (inimene peab oma hinge eest hoolt kandma), õpetaja Jaak Aus käskis siis Helenil mulle helistada ja Helen käskis mul siia tööle ilmuda.
Kuidas iseloomustaksid oma kolleege Kaarlis?
Esimene suveseminar, millel osalesin, toimus Padise lähedal. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas on võimalik mitukümmend inimest ühise eesmärgi nimel nii üksmeelselt tööle panna. Suurepärane juhtimine ja hea koostöine vaim. Vahepeal hammustati õuna ja mängiti pinksi. Nii see siin koolis on.
Mis motiveerib sind kõige rohkem hommikul klassi ette minema?
Mul on tõesti väga-väga õpilastega vedanud, klassis töötamise motivatsioon on alati olemas. Mis aga teinekord raske – kümnete lehekülgede kaupa kirjalikke töid parandada, hinnata. Hindamine – see on hirmus nuhtlus.
Kultuuriminutid, kes on sind enim mõjutanud autor?
Siin saab vastata ainult ühel viisil: see autor, kes parajasti käsil. Ja käsil on mul selline tandem nagu Toomas Paul ja Albert Camus. Lugesime just 11. klassiga Camus’ “Võõrast” – see oli tase! – ja siis juhuslikult Toomas Pauli artiklite kogumikku (“Tõe lõpututel tagamaadel”) sirvides avastasin, et ta mitmel puhul tsiteerib Camus’d. Nad on täiesti eri ooperitest, ma tahan teada, mis pinge seal on.
Nimeta üks raamat, mida peaks sinu arvates iga inimene lugema?
Iga eestlane peaks lugema Oskar Lutsu. Võtke kas või “Vaikne nurgake”. Seal on üks rikas saksa vanapreili, kes kurdab teisele: “Ja kui jääbki vahel mõni tsent kätte, siis see läheb kohe maksudeks.”
Aitäh sinu mõtete ja soovituste eest, Tiina!